töö

ahoi ja tere tulemast pardale. öeldakse.

suur torm on öues. täna varahommikul saabus. viis une ja tõi mötteid. kestab paar päeva, räägitakse. kui siin sajab, siis ladinal. algul seda kuuldes ei uskunud, kuna olen neid torme ka eestis näinud. aga siin tõesti, kallas nagu keegi oleks bassu otse majale peale valanud. aga rõõm on ikka, sest õues on soe. ja vihm ja soe on tore kombo, mida muidu eesti suves harva on. vist.

igatahes, asja kah. sain töö lõpuks. pärast pikka otsimist ja passimist. lähen alla lõunasse. Pemberton koha nimeks. hoopis teine kliima, sellepärast on ärevus sees. toredam, rohelisem, jahedam, avaram, üksikum. kohalikku restorani koka abiks. tobe on see, et CV's pead palju paska ajama ja valetama, et tööd saada. aga see agentuur, kelle kaudu ma töö sain, ajas sellele restorani omanikule topeltpaska, ehk siis kiitis mind taevani ja ütles et olen 4 aastat restos töötanud ja kõike muud. ja lahendus on selline, et olen algul koka abiline ja pärast pean mingeid asju hakkama ise tegema. burgereid, salateid, mingeid pagaritooteid. õnneks antakse aega atra seada. eile käisin raamatukogus, võtsin mõned raamatud. harimiseks. kokkamisest. no tore vähemalt, õpib ka midagi. ja kõikse parem on asja juures see, et see läheb kirja kui "farmi tööna", ehk siis ametlikult töötan kartulifarmis ja saan omale selle viisapikenduse kui seal piisavalt kaua töötan. juhhei!

ohjah. seal lähedal on Margaret River, mis tähendab siis veini ja surfi paradiisi. kõikse ilusamad rannad pidavat seal olema, eriti surfamiseks. ja palju veiniaedasid. miks surfamisest räägin, siis on külge hakanud. olen siin 4 korda juba käinud. ja tõesti, tahaks aina veel ja veel. isutama ajab ja nakatab. tahaks veel edasigi asju proovida, hüpata langevarjuga ja kõike. miks see elu ikka on. et proovida. katsetada. jõuda. 

vahepeal olin tööga nii kimpus, et andsin avalduse erinevatesse McDonaldsitesse. olen alati tahtnud teada saada, kuidas ikkagi see välja näeb ise sees olles. Eestis ju seda ei teeks, hea võimalus väljamaal. aga õnneks (vüi kahjuks) ei ole jöutud reageerida veel. 

nii, miks veel hea meel, et Perthist ära saab - eestlased. siin on ikka jõle palju neid. kõik üllarid ja ainarid ja markod on kokku tulnud. kõigist kõige ossimad. siia ehitama ja tina panema. Eestis selliseid ei kohtagi, pole ju sellist kohta, kus kohtaks. aga siin näed, iga nurga peal. püüan alati hoida saladuses, et eestlane olen. tobe värk. 

ja päike on ikka kuum. maru kuum. ja ohtlik. algul ei teadnud, aga nüüd ostsin esimest korda elus päikesekreemi. kõik siin kreemitavad. pidavat nahavähki kergesti saama, osooniaugud on suured ja pilvi vähe. 

niiiiii, mis veel .. tore on see, et ma pole juba ammu ohatist saanud (ptüi-ptüi-ptüi). tavaliselt oli mul alati kord kuus vähemalt. 

siin on tunda suve algust. mitte ainult ima järgi. ilma järgi on kogu aeg suvi, aga elu. lapsed kogunevad õhtuti õue tänava peale ja suured inimesed muru peale õlut maitsma. päike loojub juba hiljem. ja muidugi tõuseb varavara. aga õlut igatsen küll. siin on see nii kallis, et ainult veini saab lubada. ja vanalinna igatsen kah. mitte konkreetselt mingit vanalinna, vaid üldse vanu ehitisi. kirikuid. platse. austraalia nii uus riik, et siin vanimad hooned linnapildis 50 aastat vanad. aga tahaks istuda mingi vana õue peal või kiriku ees ja veini maitsta. 

nojah .. varsti ju jöulud. ei tea kas siingi päkapikud. jõulutunnet küll pole, aga linn on juba kuuski ja ingleid ja ehteid ja punast värvi täis. naljakas. suvi ja jõulud. 

hollari ja pudel punast!

tereee. pole ammu kirja pannud siia miskit. mõeldud on ju palju. tehtud kah. aint et pole üles märgitud. päris tüütu asi see blog ikka. läti henrikut oleks vaja, kes tegevused ja tsitaadid kirja paneks.
igatahes. olen nüüd 2 nädalat perthis olnud. hea soe ase. tööd otsinud. tööd oodanud pigem. rohkem ringi käinud ja avastanud elu. avastanud inimeste lahkust, ookeani, vabadust. ja see kõik aina kasvab, reisimine on sõltuvust tekitab. tahaks igale poole jõuda. plaane on mitu. unistusi aina koguneb. mõtteid kah. sellepärast on selle töö ees hirm ka natuke. raha pole veel otsa lõppenud. saab elada ladnalt praegu. täna sõin õhtuks liha. praadisin sibulat ja mõnusat steiki.
olgu, eelmine nädal käisime tublide inglastega (martin ja lyall) ning prantslasega (jessica) reisul. oli mõttes tööd otsida, käia farmist farmi, aga tuli välja, et olevat nagu avastusretk pigem. rohkem selle melu peal väljas. meil on nüüd van. saab magada sees. aknad käivad lahti, soe tuul, veinivine, biitlid mängisid hommikust õhtuni. ei teanudki, et neil nõnda palju lugusid.
päike kisub iga päevaga aina kuumemaks. kõrvetab. õue lageda kätte ei taha minna päise päeva ajal. peab hakkama ennast sellesamuse päikesekreemiga määrima. määrduma. olevat see uv-faktor 9 ja 10. ega nalja ei ole. siinsed inimesed näevad välja 20 aastat vanemad. nahk on väsinud. päikesest.
aga ookean on tõesti ilus. palju on rannas oldud ja seda vett jälgitud. merepõhja nähtud. laine peal oldud. peaaegu.
fremantle on üks väike linn kohe perthi külje all. linn on ilus, rahvast palju. nagu viljandi suviti. olen seal paar korda viimaste päevade jooksul käinud. iga esmaspäev on mingi hipiüritus seal. nagu uue-maailma tüübid. kogunetakse aeda, lõkke ümber. linnud on igal pool. pardipojad ja papagoid. saab süleleda. ja siis pärast on õhtusöök, ainult taimne toit. aga kui hea! ja siis igaüks pärast maksab nii palju kui tahab selle eest. aga kurat, pole kunagi nii head ja mitmekesist taimset toitu söönud. vegetaaria võit, seekord. ja eile läksime üht pändi sinna samma linna kuulama. kontsert oli halb, aga tagasiteel randa otsustasime natuke puid korjata, et saaks lõkke üles. kõndisime siis roigastega läbi öise linna ja kohtasime jälle austraalia lahkust. hoovist hõigati ja meie vastasime, et läheme randa lõkkekartuleid tegema. selle peale pakuti kilo krevette külmikust. ega me ära ei öelnud. rõõm oli suur, aga krevetid jätsime järgmiseks päevaks. lõket vaadates mõtlesin, et kas see lõke, leek, kas see lõke on igal pool samasugune või mitte. kas ikka on. vast on. oleneb ainult tuulest, ja süütajast. lõkkemeistrist. ja lõkke suitsu tuli silma. meenutas ammuseid aegu. aga kartulid tulid head ja pärast panime paar banaani sokolaadiga ka sisse. hommikul äratas politsei ja ütles, et parklas ööbimine keelatud. muidugi teadsime seda, et selle eest tavaliselt trahv kuni 1000$, aga saime kuidagi välja puterdatud ennast ja mendihärra lahkus sõbralikult.
ja jutt ongi juba tänases. kohe kohe on juba homme. ehk siis teie tänane. krevetid praadisime päeval rannas ära. õlis ja küüslaugu-tsillikastmes. tuul möllas. tahtsin surfamist proovida, aga lähen reedel. surfamine ja smurfamine. üks kõigi ja kõik ühe eest. mis see elu ikka on, lill.
tööasjus on hetkel paus, kuna ootame pikisilmi ühte vastust, mis peaks saabuma esmaspäeval. siis saab juba täpsemalt rääkida.
seniks aga kaunist novembrikuud. ja ongi juba keskpaik, selgroogu saab murdma hakata. see on ju tore! eestlasele. varsti on lumi, ja siis on lumeinglid. ja siis on jõulud ja ahjukartulid. ja saun. ja enne seda muidugi päkapikud. oh kui palju on asju, mida oodata.
olge tublid ja koksige mune.

ja vist ei ole seda austraalia numbrit veel siin kuulutanud. kui kellelgi isu ühendust võtta, ja oodata ei jaksa. +61437798469

pildijuššše natuke.
siiani on tore. elan eesti sõbranna, karmen straussi juures. kuniks töö saan. praegu viinud erinevatesse restodesse resümeesid. esmaspäev sõidame inglastega ühte juustufarmi, äkki seal miskit. lootma peab.

elu kulg

nyyd v6tan seljakoti j2lle selga ja vaatan, kuhu sammud viivad. homme l2hen suurlinna uut t88d ja ulualust otsima. ei tea kas n2kkab. uue postituseni!

see v2ljamaa v2rk on huvitav. saad k6ike distantsilt vaadelda ja m6elda. ei ole argimuresid segamas. see on nagu avastusretk iseendas. eesti igap2evaelus ei j6ua ja 2kki ei tahagi selgusele j6uda, kes ma olen ja mida ma 6igupoolest elult tahan. ma olin alati arvanud, et elul on mingid raamid, aga ei ole. enne ma ei teadnudki, et v6ib nii vaba olla. et mina olen t6esti mina ja et mul on minu elu, enda teha. mitte teiste teha. ja see 2kiline 2ratundmine teeb r66msaks. ja olen avastanud snorgeldamise. v2ga hull. t2itsa uus maailm. oled nagu yks veealustest. kalad sind ei karda ja korallide vahelt leiab alati vaatamist. uurimist. laup2eval n2gime hylgeid. yht2kki enda k6rval. meist ainult kolme meetri kaugusel. uudistamas. ja halbu uudiseid kah, esimene filmi peale pildistatud film l2ks aiataha. t2itsa nulli. kurb. oli ju need ainult "v2ljavalitud" pildid sinna peale v6etud. BON VOYAGE!

s6natu

ei oskagi juttu puhuda. panen lihtsalt m6ned pildid olukorra uuendamiseks. elu on j2tkuvalt tore ja vaikimine pidavat kuld olema. kui miskit huvitab, siis kysigem.

hollari. 

siin juba veidi sissetungijana olnud hakkan m6istma, miks inimesed yle maailma on siia kokku tulnud ja austraaliasse eksinud, uppunud, armunud. liiga hea yhiskond. k6ik on liiga paigas. k6ik on liiga h2sti. alustades pisiasjadest, kus iga v66ras ytleb sulle tere ja tahab juttu puhuda v6i linnaliini bussijuhil on hea tuju ja laseb sul tasuta s6ita. k6ik tahavad sedasamust .. headust maailma. hipide v2rk.

see seletab sedagi, et viimane t88n2dal on olnud p2ris huvitav. just inimeste poolest. istusin yhe t2diga tund aega p6randa peal, r22kisime asjadest ja elust, austraaliast, loomadest ja lindudest, veinidest. ja siis 2raminnes kinkis ta mulle punase veini aastast 1997. v6i eile yks mees, kutsus mind sisse ja n2itas oma nugade kollektsiooni ja siis kinkis sealt kollektsioonsit yhe vana sveitsi taskunoa. ikka juhtub. v6i pigem mitte.

vahepeal on juurde tulnud 2 inglast. v2ga 2gedad tyybid. ja yldse, hea kamp on koos. praegune plaan on siia edasi j22da v2hemalt kuuks ajaks veel. kusjuures, vahepeal tulid 2 eestlast kah. paduossid. aga 6nneks l2ksid 2 p2eva p2rast 2ra kah. ega keegi ei sallinud kah noid. tehti naljagi siin, et minu vennad ju, eestlased. 

ja kassid on siin v2ga ilusad. t6esti.

ja ookean. parim asi vist. hommikuti merekarpidest merekohinat kuulata, nagu poisina uskusin. 

ei oskagi muud kirja panna, k6ik tundub argine, aga samas huu-vii-taav. elu on tore. 

muretut meelt ja sydametuld. 

ahjaa,
unustasin lisada, et vahetult p2rast seda kuuvaatamispilti l6in sellel pikal tyybil, kes n2puga n2itab, kaameraga kulmu katki. kogemata muidugi. kell n2itas 3. ja kuidagi oli vaja saada haiglasse.
ajasime argentiinlase yles, kellel muidugi lube polnud, ja poissssss k2is 6mblemas 2ra.

i love it when a plan comes together.

postmodernism

no nii see l2heb. n2dal. 
mis vahepeal juhtunud on. elu. elu k2ib, aga kohaneda pole veel j6utud. pole veel ellu astutud niiöelda.töö on .. huvitav. kohtad v2ga palju inimesi. enamik neist on s6bralikud ja kutsuvad su sisse, pakuvad kooki, ajavad ilmajuttu. teenib ka nii kuidas k6rgemalt poolt seatud on. m6ni p2ev myyd 0 maali, teine p2ev 11. nii oli mul n2iteks. see elamiskoht ja inimesed siin on v2ga 2gedad. priima. aga tööd ei jaksa kaua sellisena teha. vastik valelik myygiagent pead olema. meie l2hedal on pingviinide saar, kuhu pakse turiste veab praam, aga sinna saab ka k6ndida. rinnuni vesi ja kuskil 20 minti minemist. k2isime seal n6ndaviisi. ei oskagi ilma piltideta r22kida, aga pildid tahavad ilmutamist, siis saab ka neid n2idata. igatahes saar on imeilus. kui p6ikad rajalt k6rvale, leiad endale metsiku nurgakese, kus meri lööb vastu kaljut ja lained joonistavad liivale. muidugi tohutult linde on seal. eriti pelikane. v6imsad linnud. panevad 3 korda tiivaga ja liuglevad tohutu maa. ahjaa, n2gime ka delfiine seal. poleks arvanud, et mind delfiinid vapustavad, h2mmastama panevad. aga nii nad tegid. filmides olen alati neisse skeptiliselt suhtunud. tohutult intelligentsed loomad. manuel l2ks paar p2eva tagasi 2ra, 6igemini reede varahommikul. p6genes, j2ttis kirja kah. noh mina teadsin sellest enne juba. aga lihtsalt siinne komme k2sib olla v2hemalt 3 n2dalat. töö p2rast vast lahkus. ei l2inud yldse h2sti ja raha aina v2henes. tàna làheb veel yks tore poiss, Ulrich, àra. nii nad làevad k6ik.reedel s6itsime yles p6hja, 800 km. tahtsime sedasamust, roadtrippi teha. magamiskohta polnud muidugi ette m6eldud ja siis otsisime suvalise pöösa ja laotasime asjad laiali. kuidagimoodi ilmus eikusagilt kohalik RANGER, nagu filmides ja kàskis kàmpingusse minna. ega ei ole kyll nii, nagu eestis et suvalise pöösa alla saad pöhku pugeda. ytles et körbeelu on körbeelu - dingod, maod ja àmblikud. liisile siin meeldiks. tarantlid on meil isegi koduöuel.jàrgmine pàev nàgin oma esimesed metsikud kàngurud ka àra. nummi. ja yhel pildil jookseb jaanalind auto ees.teel koju ajas belgia poiss opossumi auto alla.nagu nàha ei oska midagi tarka enam kirjutada, àkki homne toob ilusamad mötted.
ahjaa, getterile ja mattiasele rikkust ja ilu koduöue. hàllipàeva puhul. 

kraaps.

esimene sissekanne

tere-tere-hola
kirjutan siit lageda taeva alt, ookeani kalda pealt.
on öö, on tähed, on kuu. täna on täiskuu. see kõige suurem.
igatahes, ei julge pikalt kirjutada, aega on vähe antud siin kompuutris olemiseks.
reis kulges hästi. esimene öö amsterdamis. nagu juba arvate, oli tore.
käisime öises ja väga tühjas esmaspäevaõhtusel amsterdamis ringi ja kogu teekond oli nagu filmis.
möödakõndivad inimesed olid justkui väikesed lõigud erinevatest filmidest, erinevad karakterid, igal ühel oma lugu.
huvitav selles mõttes. vägev lausa!
ja täitsa juhuslikult kohtasin amsterdami öisel tänaval üht sõpra, martinit, kes lonkis üksi ringi. maailm on ikka väike.
järgmine päev oli singapur, sinnasõit oli 13 tundi, päris kiiresti läks. eriti ilus oli see magic hour aknast vaadates.
vaikselt hakkasid tekkima tähed, ja siis kuu. tagurpidi. upakil.
a singapur oli jõle. võib-olla sellepärast et kõigi tujud olid alll, polnud ju maganud ega söönud jne jne jne. ainult powernapidega üle elatud.
palav oli, lämmi oli, kole oli. minu üks rapla sõbranna (ann makus) hostis meid. kes töötab nüüd rolls royci majandusanalüütiikuna vms. teenib rohkem kui eesti president. naljakas.
a vähemalt singapur lõppes ilusti. käisime ühes kohas, kus maksid 27 kohalikku dollarit ja said süüa niipalju kui tahad.
aga mitte ainult, seal oli kokku 200 erinevat toitu - kõiksugu lihad ja mereannid. vapustav. olime seal pea 3 tundi. ja see oli seda väärt. pärast oli ainult valus lahkuda. kõht ju niiiiiiiii täis.
ja siis tuli perth. perth üllatas väga, heas mõttes. väga tore linn. tore on just õige sõna. siin on kõike, rahulikku elu ja tänavamassi. aga see tänavamass on ka sümpaatne, inimesed on sõbralikud, isegi liiga. endal hakkab häbi. et võiks ju ka. peaks.
hostijaks oli kylie (nõlvakutalusugulastele infoks!).
ja ilma pikema jututa oleme jõudnud oma esimesse pikemasse pesasse. rockinghami. uus töökoht.
t2hendab seda, et k2ime ukselt uksele ja myyme maale. p2ris maale. t2itsa ilusad on.
p2ris naljakas töö. enne austraaliat m6tlesin, et tahaks proovida midagi sellist, mida eestis nagunii ei tee.
ja see on juba sinnakanti. homme on esimene tööp2ev. a inimesed on v2hemalt toredad, eestis ei usu ealeski, et keegi sulle isegi ust lahti teeb. a siin saad niipalju palka kui jaksad maha myya.
ja elamine on see p2rl. t2itsa mere 22res. meid on siin mingi 6 inimest. belgiast, prantsusmaalt, saksamaalt ja argentiinast. ja siis kaks eestlast. p2evas 4-6 tundi.
ilmad on kuumad, aga ööd karged. sellised jakiilmad ikkagi. hommikuti saab mööda merd joosta.
v2ike 2revus on homse tööp2eva suhtes. müügimees kurat.
ei oskagi midagi kirjutada. homme t2psustan ehk. sai kiiruga midagi kirja pandud.
ööd head ja und magusat!

singapurisööming, aitüma köhtontäis!

jessica, üks müüjatest.

varbad liivaseks ja uni silmist.