töö

ahoi ja tere tulemast pardale. öeldakse.

suur torm on öues. täna varahommikul saabus. viis une ja tõi mötteid. kestab paar päeva, räägitakse. kui siin sajab, siis ladinal. algul seda kuuldes ei uskunud, kuna olen neid torme ka eestis näinud. aga siin tõesti, kallas nagu keegi oleks bassu otse majale peale valanud. aga rõõm on ikka, sest õues on soe. ja vihm ja soe on tore kombo, mida muidu eesti suves harva on. vist.

igatahes, asja kah. sain töö lõpuks. pärast pikka otsimist ja passimist. lähen alla lõunasse. Pemberton koha nimeks. hoopis teine kliima, sellepärast on ärevus sees. toredam, rohelisem, jahedam, avaram, üksikum. kohalikku restorani koka abiks. tobe on see, et CV's pead palju paska ajama ja valetama, et tööd saada. aga see agentuur, kelle kaudu ma töö sain, ajas sellele restorani omanikule topeltpaska, ehk siis kiitis mind taevani ja ütles et olen 4 aastat restos töötanud ja kõike muud. ja lahendus on selline, et olen algul koka abiline ja pärast pean mingeid asju hakkama ise tegema. burgereid, salateid, mingeid pagaritooteid. õnneks antakse aega atra seada. eile käisin raamatukogus, võtsin mõned raamatud. harimiseks. kokkamisest. no tore vähemalt, õpib ka midagi. ja kõikse parem on asja juures see, et see läheb kirja kui "farmi tööna", ehk siis ametlikult töötan kartulifarmis ja saan omale selle viisapikenduse kui seal piisavalt kaua töötan. juhhei!

ohjah. seal lähedal on Margaret River, mis tähendab siis veini ja surfi paradiisi. kõikse ilusamad rannad pidavat seal olema, eriti surfamiseks. ja palju veiniaedasid. miks surfamisest räägin, siis on külge hakanud. olen siin 4 korda juba käinud. ja tõesti, tahaks aina veel ja veel. isutama ajab ja nakatab. tahaks veel edasigi asju proovida, hüpata langevarjuga ja kõike. miks see elu ikka on. et proovida. katsetada. jõuda. 

vahepeal olin tööga nii kimpus, et andsin avalduse erinevatesse McDonaldsitesse. olen alati tahtnud teada saada, kuidas ikkagi see välja näeb ise sees olles. Eestis ju seda ei teeks, hea võimalus väljamaal. aga õnneks (vüi kahjuks) ei ole jöutud reageerida veel. 

nii, miks veel hea meel, et Perthist ära saab - eestlased. siin on ikka jõle palju neid. kõik üllarid ja ainarid ja markod on kokku tulnud. kõigist kõige ossimad. siia ehitama ja tina panema. Eestis selliseid ei kohtagi, pole ju sellist kohta, kus kohtaks. aga siin näed, iga nurga peal. püüan alati hoida saladuses, et eestlane olen. tobe värk. 

ja päike on ikka kuum. maru kuum. ja ohtlik. algul ei teadnud, aga nüüd ostsin esimest korda elus päikesekreemi. kõik siin kreemitavad. pidavat nahavähki kergesti saama, osooniaugud on suured ja pilvi vähe. 

niiiiii, mis veel .. tore on see, et ma pole juba ammu ohatist saanud (ptüi-ptüi-ptüi). tavaliselt oli mul alati kord kuus vähemalt. 

siin on tunda suve algust. mitte ainult ima järgi. ilma järgi on kogu aeg suvi, aga elu. lapsed kogunevad õhtuti õue tänava peale ja suured inimesed muru peale õlut maitsma. päike loojub juba hiljem. ja muidugi tõuseb varavara. aga õlut igatsen küll. siin on see nii kallis, et ainult veini saab lubada. ja vanalinna igatsen kah. mitte konkreetselt mingit vanalinna, vaid üldse vanu ehitisi. kirikuid. platse. austraalia nii uus riik, et siin vanimad hooned linnapildis 50 aastat vanad. aga tahaks istuda mingi vana õue peal või kiriku ees ja veini maitsta. 

nojah .. varsti ju jöulud. ei tea kas siingi päkapikud. jõulutunnet küll pole, aga linn on juba kuuski ja ingleid ja ehteid ja punast värvi täis. naljakas. suvi ja jõulud. 

hollari ja pudel punast!

tereee. pole ammu kirja pannud siia miskit. mõeldud on ju palju. tehtud kah. aint et pole üles märgitud. päris tüütu asi see blog ikka. läti henrikut oleks vaja, kes tegevused ja tsitaadid kirja paneks.
igatahes. olen nüüd 2 nädalat perthis olnud. hea soe ase. tööd otsinud. tööd oodanud pigem. rohkem ringi käinud ja avastanud elu. avastanud inimeste lahkust, ookeani, vabadust. ja see kõik aina kasvab, reisimine on sõltuvust tekitab. tahaks igale poole jõuda. plaane on mitu. unistusi aina koguneb. mõtteid kah. sellepärast on selle töö ees hirm ka natuke. raha pole veel otsa lõppenud. saab elada ladnalt praegu. täna sõin õhtuks liha. praadisin sibulat ja mõnusat steiki.
olgu, eelmine nädal käisime tublide inglastega (martin ja lyall) ning prantslasega (jessica) reisul. oli mõttes tööd otsida, käia farmist farmi, aga tuli välja, et olevat nagu avastusretk pigem. rohkem selle melu peal väljas. meil on nüüd van. saab magada sees. aknad käivad lahti, soe tuul, veinivine, biitlid mängisid hommikust õhtuni. ei teanudki, et neil nõnda palju lugusid.
päike kisub iga päevaga aina kuumemaks. kõrvetab. õue lageda kätte ei taha minna päise päeva ajal. peab hakkama ennast sellesamuse päikesekreemiga määrima. määrduma. olevat see uv-faktor 9 ja 10. ega nalja ei ole. siinsed inimesed näevad välja 20 aastat vanemad. nahk on väsinud. päikesest.
aga ookean on tõesti ilus. palju on rannas oldud ja seda vett jälgitud. merepõhja nähtud. laine peal oldud. peaaegu.
fremantle on üks väike linn kohe perthi külje all. linn on ilus, rahvast palju. nagu viljandi suviti. olen seal paar korda viimaste päevade jooksul käinud. iga esmaspäev on mingi hipiüritus seal. nagu uue-maailma tüübid. kogunetakse aeda, lõkke ümber. linnud on igal pool. pardipojad ja papagoid. saab süleleda. ja siis pärast on õhtusöök, ainult taimne toit. aga kui hea! ja siis igaüks pärast maksab nii palju kui tahab selle eest. aga kurat, pole kunagi nii head ja mitmekesist taimset toitu söönud. vegetaaria võit, seekord. ja eile läksime üht pändi sinna samma linna kuulama. kontsert oli halb, aga tagasiteel randa otsustasime natuke puid korjata, et saaks lõkke üles. kõndisime siis roigastega läbi öise linna ja kohtasime jälle austraalia lahkust. hoovist hõigati ja meie vastasime, et läheme randa lõkkekartuleid tegema. selle peale pakuti kilo krevette külmikust. ega me ära ei öelnud. rõõm oli suur, aga krevetid jätsime järgmiseks päevaks. lõket vaadates mõtlesin, et kas see lõke, leek, kas see lõke on igal pool samasugune või mitte. kas ikka on. vast on. oleneb ainult tuulest, ja süütajast. lõkkemeistrist. ja lõkke suitsu tuli silma. meenutas ammuseid aegu. aga kartulid tulid head ja pärast panime paar banaani sokolaadiga ka sisse. hommikul äratas politsei ja ütles, et parklas ööbimine keelatud. muidugi teadsime seda, et selle eest tavaliselt trahv kuni 1000$, aga saime kuidagi välja puterdatud ennast ja mendihärra lahkus sõbralikult.
ja jutt ongi juba tänases. kohe kohe on juba homme. ehk siis teie tänane. krevetid praadisime päeval rannas ära. õlis ja küüslaugu-tsillikastmes. tuul möllas. tahtsin surfamist proovida, aga lähen reedel. surfamine ja smurfamine. üks kõigi ja kõik ühe eest. mis see elu ikka on, lill.
tööasjus on hetkel paus, kuna ootame pikisilmi ühte vastust, mis peaks saabuma esmaspäeval. siis saab juba täpsemalt rääkida.
seniks aga kaunist novembrikuud. ja ongi juba keskpaik, selgroogu saab murdma hakata. see on ju tore! eestlasele. varsti on lumi, ja siis on lumeinglid. ja siis on jõulud ja ahjukartulid. ja saun. ja enne seda muidugi päkapikud. oh kui palju on asju, mida oodata.
olge tublid ja koksige mune.

ja vist ei ole seda austraalia numbrit veel siin kuulutanud. kui kellelgi isu ühendust võtta, ja oodata ei jaksa. +61437798469

pildijuššše natuke.
siiani on tore. elan eesti sõbranna, karmen straussi juures. kuniks töö saan. praegu viinud erinevatesse restodesse resümeesid. esmaspäev sõidame inglastega ühte juustufarmi, äkki seal miskit. lootma peab.

elu kulg

nyyd v6tan seljakoti j2lle selga ja vaatan, kuhu sammud viivad. homme l2hen suurlinna uut t88d ja ulualust otsima. ei tea kas n2kkab. uue postituseni!

see v2ljamaa v2rk on huvitav. saad k6ike distantsilt vaadelda ja m6elda. ei ole argimuresid segamas. see on nagu avastusretk iseendas. eesti igap2evaelus ei j6ua ja 2kki ei tahagi selgusele j6uda, kes ma olen ja mida ma 6igupoolest elult tahan. ma olin alati arvanud, et elul on mingid raamid, aga ei ole. enne ma ei teadnudki, et v6ib nii vaba olla. et mina olen t6esti mina ja et mul on minu elu, enda teha. mitte teiste teha. ja see 2kiline 2ratundmine teeb r66msaks. ja olen avastanud snorgeldamise. v2ga hull. t2itsa uus maailm. oled nagu yks veealustest. kalad sind ei karda ja korallide vahelt leiab alati vaatamist. uurimist. laup2eval n2gime hylgeid. yht2kki enda k6rval. meist ainult kolme meetri kaugusel. uudistamas. ja halbu uudiseid kah, esimene filmi peale pildistatud film l2ks aiataha. t2itsa nulli. kurb. oli ju need ainult "v2ljavalitud" pildid sinna peale v6etud. BON VOYAGE!

s6natu

ei oskagi juttu puhuda. panen lihtsalt m6ned pildid olukorra uuendamiseks. elu on j2tkuvalt tore ja vaikimine pidavat kuld olema. kui miskit huvitab, siis kysigem.

hollari. 

siin juba veidi sissetungijana olnud hakkan m6istma, miks inimesed yle maailma on siia kokku tulnud ja austraaliasse eksinud, uppunud, armunud. liiga hea yhiskond. k6ik on liiga paigas. k6ik on liiga h2sti. alustades pisiasjadest, kus iga v66ras ytleb sulle tere ja tahab juttu puhuda v6i linnaliini bussijuhil on hea tuju ja laseb sul tasuta s6ita. k6ik tahavad sedasamust .. headust maailma. hipide v2rk.

see seletab sedagi, et viimane t88n2dal on olnud p2ris huvitav. just inimeste poolest. istusin yhe t2diga tund aega p6randa peal, r22kisime asjadest ja elust, austraaliast, loomadest ja lindudest, veinidest. ja siis 2raminnes kinkis ta mulle punase veini aastast 1997. v6i eile yks mees, kutsus mind sisse ja n2itas oma nugade kollektsiooni ja siis kinkis sealt kollektsioonsit yhe vana sveitsi taskunoa. ikka juhtub. v6i pigem mitte.

vahepeal on juurde tulnud 2 inglast. v2ga 2gedad tyybid. ja yldse, hea kamp on koos. praegune plaan on siia edasi j22da v2hemalt kuuks ajaks veel. kusjuures, vahepeal tulid 2 eestlast kah. paduossid. aga 6nneks l2ksid 2 p2eva p2rast 2ra kah. ega keegi ei sallinud kah noid. tehti naljagi siin, et minu vennad ju, eestlased. 

ja kassid on siin v2ga ilusad. t6esti.

ja ookean. parim asi vist. hommikuti merekarpidest merekohinat kuulata, nagu poisina uskusin. 

ei oskagi muud kirja panna, k6ik tundub argine, aga samas huu-vii-taav. elu on tore. 

muretut meelt ja sydametuld.