tereee. pole ammu kirja pannud siia miskit. mõeldud on ju palju. tehtud kah. aint et pole üles märgitud. päris tüütu asi see blog ikka. läti henrikut oleks vaja, kes tegevused ja tsitaadid kirja paneks.
igatahes. olen nüüd 2 nädalat perthis olnud. hea soe ase. tööd otsinud. tööd oodanud pigem. rohkem ringi käinud ja avastanud elu. avastanud inimeste lahkust, ookeani, vabadust. ja see kõik aina kasvab, reisimine on sõltuvust tekitab. tahaks igale poole jõuda. plaane on mitu. unistusi aina koguneb. mõtteid kah. sellepärast on selle töö ees hirm ka natuke. raha pole veel otsa lõppenud. saab elada ladnalt praegu. täna sõin õhtuks liha. praadisin sibulat ja mõnusat steiki.
olgu, eelmine nädal käisime tublide inglastega (martin ja lyall) ning prantslasega (jessica) reisul. oli mõttes tööd otsida, käia farmist farmi, aga tuli välja, et olevat nagu avastusretk pigem. rohkem selle melu peal väljas. meil on nüüd van. saab magada sees. aknad käivad lahti, soe tuul, veinivine, biitlid mängisid hommikust õhtuni. ei teanudki, et neil nõnda palju lugusid.
päike kisub iga päevaga aina kuumemaks. kõrvetab. õue lageda kätte ei taha minna päise päeva ajal. peab hakkama ennast sellesamuse päikesekreemiga määrima. määrduma. olevat see uv-faktor 9 ja 10. ega nalja ei ole. siinsed inimesed näevad välja 20 aastat vanemad. nahk on väsinud. päikesest.
aga ookean on tõesti ilus. palju on rannas oldud ja seda vett jälgitud. merepõhja nähtud. laine peal oldud. peaaegu.
fremantle on üks väike linn kohe perthi külje all. linn on ilus, rahvast palju. nagu viljandi suviti. olen seal paar korda viimaste päevade jooksul käinud. iga esmaspäev on mingi hipiüritus seal. nagu uue-maailma tüübid. kogunetakse aeda, lõkke ümber. linnud on igal pool. pardipojad ja papagoid. saab süleleda. ja siis pärast on õhtusöök, ainult taimne toit. aga kui hea! ja siis igaüks pärast maksab nii palju kui tahab selle eest. aga kurat, pole kunagi nii head ja mitmekesist taimset toitu söönud. vegetaaria võit, seekord. ja eile läksime üht pändi sinna samma linna kuulama. kontsert oli halb, aga tagasiteel randa otsustasime natuke puid korjata, et saaks lõkke üles. kõndisime siis roigastega läbi öise linna ja kohtasime jälle austraalia lahkust. hoovist hõigati ja meie vastasime, et läheme randa lõkkekartuleid tegema. selle peale pakuti kilo krevette külmikust. ega me ära ei öelnud. rõõm oli suur, aga krevetid jätsime järgmiseks päevaks. lõket vaadates mõtlesin, et kas see lõke, leek, kas see lõke on igal pool samasugune või mitte. kas ikka on. vast on. oleneb ainult tuulest, ja süütajast. lõkkemeistrist. ja lõkke suitsu tuli silma. meenutas ammuseid aegu. aga kartulid tulid head ja pärast panime paar banaani sokolaadiga ka sisse. hommikul äratas politsei ja ütles, et parklas ööbimine keelatud. muidugi teadsime seda, et selle eest tavaliselt trahv kuni 1000$, aga saime kuidagi välja puterdatud ennast ja mendihärra lahkus sõbralikult.
ja jutt ongi juba tänases. kohe kohe on juba homme. ehk siis teie tänane. krevetid praadisime päeval rannas ära. õlis ja küüslaugu-tsillikastmes. tuul möllas. tahtsin surfamist proovida, aga lähen reedel. surfamine ja smurfamine. üks kõigi ja kõik ühe eest. mis see elu ikka on, lill.
tööasjus on hetkel paus, kuna ootame pikisilmi ühte vastust, mis peaks saabuma esmaspäeval. siis saab juba täpsemalt rääkida.
seniks aga kaunist novembrikuud. ja ongi juba keskpaik, selgroogu saab murdma hakata. see on ju tore! eestlasele. varsti on lumi, ja siis on lumeinglid. ja siis on jõulud ja ahjukartulid. ja saun. ja enne seda muidugi päkapikud. oh kui palju on asju, mida oodata.
olge tublid ja koksige mune.

ja vist ei ole seda austraalia numbrit veel siin kuulutanud. kui kellelgi isu ühendust võtta, ja oodata ei jaksa. +61437798469